Tuli täiesti ootamatu idee võtta osa Scoutsrännakust . See on siis ca 30km pikkune rännak Paldiskis, Pakri poolsaarel, kus tuleb lisaks kanda seljas 15kg raskust. Kuna selgus, et osaleda võib ka koos koeraga, olin koheselt õhinas ja saigi end ära regatud. Esialgu oli plaan osa võtta Daitoga, kuna Lunal pidi nagunii kuu alguses jooksukas hakkama. Mida aeg edasi seda enam hakkasin Daito kaasamises kahtlema, Luna ikka kõvasti vastupidavam ning kui jooksukas ka nõksa edasi lükkus (algas küll päevake enne rännakut) oli koera osas valik selge. Igaksjuhuks sai küll sabaalune ära "lõhnastatud", kuid mingeid probleeme meil ei tekkinud. Üritus ise oli väga koerasõbralik. Juba kohalejõudes registreerimislauas oldi vaimustuses. Koeri kokku osalemas oli lisaks Lunale veel 6. Eriti vahva oli kui lõpus kirjutati diplom ja anti ka medal igale osalenud koerale. Luna ise oli rännaku ajal üle ootuste tubli. Alguses oli küll palju sihkat-sahkat siia-sinna taidlemist - tahtis eesolevaid inimesi