Pildidel Morgan varjupaigas..
..ning läbi aegade:
Morgan 9 ja poole aastasena agility rajal.
Morgani probleemsel perioodil sai hoolega internetist materjali läbi võetud, üks leht viis teiseni ning leidsin end juhuslikult mastifite lehelt. Suured ja jõulised koerad mulle meeldisid (üks lemmik tõug läbi aegade on mul olnud ka rottweiler), kuid huviorbiidile jäid kaks tõugu - cane corso ja perro de presa canario, kes minu võhikusilmale tundusid vägagi sarnased tõud olevat. Minu esmane kokkupuude corsoga reaalis oli 2006ndal aastal, kelleks oli must isane kupeeritud kutsikas. Sellest hetkest teadsin, et minul saab kunagi olema just nimelt must isane kupeeritud kutsikas. 2007 aasta suvel ristusid minu teed juhuse tahtel ühe Eesti cane corso kasvatajaga, kellega pikemal suhtlemisel tekkis idee koos kaasomandisse välismaalt üks emane corso tuua.
Peale pikka otsimist ja ootamist liitus meie perega 2008 aasta detsembris minu suur unistus ja kauaoodatud cane corso, Savannah (koduselt Sanna). Pärit oli ta Poolast, kennelist Sacrum, kus ta oli esimesest ja ühtlasi ka ainukesest corso pesakonnast antud kennelis. Pesakonna emaks (Dona Fee Fee) oli tavaline nö kodukoer ning isa (Tigran Del-Orte) Poola mõistes üsna edukas näitusekoer. Pesakonnas sündis kaks emast kutsikat - must ja hall, ning kuna minu unistus oli olnud just must corso siis kutsikate osas valik oli ilmselge. Pesakond pidi olema S-tähega ning mul oli koheselt ka sobiv nimi - Savannah, nimi millel otseselt tähendust mu jaoks ei olnud, kuid on lihtsalt väga ilus nimi, mis läbi aegade mul peas kummitanud. Kahjuks paari nädalasena must kutsikas suri, täpset põhjust ei teatudki. Edasi olin valiku ees, kas võtta pesakonnast hall kutsikas või otsida edasi, mujalt. Kuna aga olin juba pikalt oodanud, ettevalmistused kutsika tulekuks tehtud, puhkus planeeritud, sai otsustatud siiski halli kasuks, kes ühtlasi sai ka nimetatud Savannah'ks.
Piltidel Sanna ema (vasakul) koos pisikese Sannaga ja isa (paremal).
Loodetud näitusekoera Sannast siiski ei saanud, kasvult oli ta kõvasti üle emaste standardi ning hambumine polnud korrektne. Nii jäi ta lihtsalt toredaks kodukoeraks. Harrastasime natuke kuulekust ja osalesime ka paaril mitteametlikul võistlusel.
2012 aastal tekkisid probleemid jalgadega, hiljem sai tal diagnoositud osaline põlvesideme rebend ning ühtlasi ka kirurgiliselt sekkutud. Peale pikka taastumisprotsessi sai ta end veel õnneliku koerana tunda, kuniks 8 aprill 2014 diagnoositi tal luuvähk (esijalas), millest edasi saab täpsemalt lugeda tema blogis, mida hakkasin haiguse kulgedes pidama.
Aja jooksul suurenes huvi presa canario vastu ning olin otsustanud, et kunagi saab ka minul presa olema. Küll aga ei osanud ma arvata, et see "kunagi" juba üsna pea saabub. Sattusin ühe kenneli 6 nädalaste kutsikate albumile ning tekkis armastus esimesest silmapilgust ühe oranzikat tooni triibiku vastu.
Kuigi ma polnud antud kenneli liinidega sugugi tuttav olin ma kindel, et just sealt ma kutsikat tahan. Peale mõningast kutsika imetlemist tegi kasvataja pakkumise, millest ei saanud loobuda ja nii ma asusingi broneerima lennupiletit Rumeeniasse. 2011 aasta jaanuaris saabus meile koju Daito, pärit kennelist Tenjin ning sünnikuupäevaks Morganile sarnane maagiline 20.10.2010. Daitoga alustasime nii varakult kui võimalik ka näitustega, millest esimene oli mitteametlik näitus kutsikatele ja veteranidele, kus Daito osutus Best in Show võitjaks. See andis tugeva motivatsiooni ja peagi alustasime ametlikel näitustel juunior klassis. Kuigi enamus korrad olime üksinda oma tõus, ei jäänud Daito alla ka konkurentsis ning aja jooksul sai kogutud omajagu võitja ja tsempioni tiitleid.
Peale Daito võttu süvenesin tõusse rohkem. Kuna oli olemas ka avalik pedigree database, oli väga lihtne tutvuda koerte sugupuude ja erinevate liinidega. Üheks minu lemmikuks antud tõu esindajaks läbi aegade võib lugeda Coe de Casa del Presa't, koer kes on ka Daito sugupuus esindatud, Daito isapoolne vanaisa. Jälgisin tuttavate kennelite pesakondi kus oli kasutatud antud koera ja oli tekkimas uus soov, saada endale selle koera otsene järglane, emane ja must.
See oli soov, mis algselt jäi tulevikuplaanidesse ning hiljem tundus juba pigem ebatõenäoline. Kuna 4ndat koera ma ei tahtnud omale juurde võtta ja Coe oli ise juba veteraniealine, olin kindel, et kui mina ükskord olen valmis omale uut koera võtma ei ole teda võibolla enam elavate nimekirjaski. Aga nagu ikka on saatusel omad plaanid. 2014 aasta kevadel haigestus Sanna ja mõni kuu hiljem lisati pesakonna reklaam, kus üheks osapooleks oli see sama Coe, kes selleks ajaks oli kohe 12 aastaseks saav! Mulle meeldis ka antud pesakonna ema, seega oli see minu jaoks otsustav koht, kas nüüd või mitte kunagi. Minu loodetud täiesti musta kutsikat sealt küll ei sündinud, kuid Sanna haiguse kulgedes tegin siiski otsuse võtta sealt pakutud emane kutsikas. Ühtlasi olin arvestanud ka asjaoluga, et mul saab olema 4 koera. Nii see aga jällegi ei läinud, Sanna tervis halvenes ja augusti lõpuks meil teda enam ei olnud. Kuu aega hiljem saabuski Luna, kennelist Mangobull. Sealt pesakonnast kutsikat võttes lootsin saada särtsakat ja energilist tegelast ning ma ei pidanud pettuma. Sanna lahkudes jäi suur tühimik ja see väike tulesäde leevendas kindlasti seda kaotusevalu. Kuigi Lunat võttes oli mul algselt suur huvi ainult koolituse vastu ja näitustest otustasin loobuda, läks siiski vastupidi ja peagi olid kalendris kirjas juba ka kaugemad näitusereisid.
