Otse põhisisu juurde

Minu koerte lugu


Minu päris esimene oma koer, Morgan, on segavereline koer, kes on pärit Laagris (Tallinn) asuvast koertevarjupaigast, seal kandis ta nime Mei. Meile koju tuli ta 20.04.2005, olles selleks ajaks ca ühe aasta vanune, millest sai talle ka maagiline sünnikuupäev (kojutoomisest aasta tagasi) 20.04.2004. Olime otsustanud perre uuesti koera võtta ning kindel plaan oli võtta just segavereline koer. Tema jäi varjupaiga lehti läbi lapates silma just oma erilise silmavaate ja silmade poolest. Paar korda õnnestus meil teda ka varjupaigas külastada, kui tuli emale kõne, et kas soovime koera või läheb ta teistele huvilistele. Nii ta meile saabus. Olles uues kohas kohanenud tulid ilmsiks ka käitumisprobleemid. Selgus et tegu on täiesti sotsialiseerimata koeraga, kes iga läheneva koera ja enamus inimeste peale haukus agressiivselt ning ratturitele, autodele jm liikuvatele objektidele üritas järgi joosta, mehi ta ei sallinud ning külalisi meile tulla ei saanud. Kõige selle peale sai hoolega internetist materjali lapatud koera kasvatuse jm teemadel, millega jõudsin otsapidi ka Koertekoja foorumisse. Samal aastal hakkasime käima Sirje Vetsi juures koertekoolis ja Koertekoja foorumi koerte kokkusaamistel. Tegime ka igapäevaselt tööd tänaval jalutades ning tasapisi saatsid meid edusammud kõiges mida tegime.

Pildidel Morgan varjupaigas..


..ning läbi aegade:




 





Morganist oli saamas üsna sotsiaalne loom. Kuulekuse asemel hakkasime tegelema hoopis agilityga ning treener Sirje Tammsalu utsitamisel sai osaletud ka mõnel võistlusel. Aja jooksul tekkis huvi näituste vastu ning sai Morganiga ka osaletud match showdel (mitteametlikud näitused kõikidele tõugudele ja segaverelistele koertele), tema ilus välimus ja särav isiksus on toonud lausa korduvaid Best in Show võite. Julgus koera esitada kasvas ja huvi näituste vastu aina suurenes ning seetõttu tekkis soov ka tõukoera järele, kellega "päris näitustel" käia.

Morgan 9 ja poole aastasena agility rajal.

Morgani probleemsel perioodil sai hoolega internetist materjali läbi võetud, üks leht viis teiseni ning leidsin end juhuslikult mastifite lehelt. Suured ja jõulised koerad mulle meeldisid (üks lemmik tõug läbi aegade on mul olnud ka rottweiler), kuid huviorbiidile jäid kaks tõugu - cane corso ja perro de presa canario, kes minu võhikusilmale tundusid vägagi sarnased tõud olevat. Minu esmane kokkupuude corsoga reaalis oli 2006ndal aastal, kelleks oli must isane kupeeritud kutsikas. Sellest hetkest teadsin, et minul saab kunagi olema just nimelt must isane kupeeritud kutsikas. 2007 aasta suvel ristusid minu teed juhuse tahtel ühe Eesti cane corso kasvatajaga, kellega pikemal suhtlemisel tekkis idee koos kaasomandisse välismaalt üks emane corso tuua.

Peale pikka otsimist ja ootamist liitus meie perega 2008 aasta detsembris minu suur unistus ja kauaoodatud cane corso, Savannah (koduselt Sanna). Pärit oli ta Poolast, kennelist Sacrum, kus ta oli esimesest ja ühtlasi ka ainukesest corso pesakonnast antud kennelis. Pesakonna emaks (Dona Fee Fee) oli tavaline nö kodukoer ning isa (Tigran Del-Orte) Poola mõistes üsna edukas näitusekoer. Pesakonnas sündis kaks emast kutsikat - must ja hall, ning kuna minu unistus oli olnud just must corso siis kutsikate osas valik oli ilmselge. Pesakond pidi olema S-tähega ning mul oli koheselt ka sobiv nimi - Savannah, nimi millel otseselt tähendust mu jaoks ei olnud, kuid on lihtsalt väga ilus nimi, mis läbi aegade mul peas kummitanud. Kahjuks paari nädalasena must kutsikas suri, täpset põhjust ei teatudki. Edasi olin valiku ees, kas võtta pesakonnast hall kutsikas või otsida edasi, mujalt. Kuna aga olin juba pikalt oodanud, ettevalmistused kutsika tulekuks tehtud, puhkus planeeritud, sai otsustatud siiski halli kasuks, kes ühtlasi sai ka nimetatud Savannah'ks.

Piltidel Sanna ema (vasakul) koos pisikese Sannaga ja isa (paremal).



Loodetud näitusekoera Sannast siiski ei saanud, kasvult oli ta kõvasti üle emaste standardi ning hambumine polnud korrektne. Nii jäi ta lihtsalt toredaks kodukoeraks. Harrastasime natuke kuulekust ja osalesime ka paaril mitteametlikul võistlusel.
2012 aastal tekkisid probleemid jalgadega, hiljem sai tal diagnoositud osaline põlvesideme rebend ning ühtlasi ka kirurgiliselt sekkutud. Peale pikka taastumisprotsessi sai ta end veel õnneliku koerana tunda, kuniks 8 aprill 2014 diagnoositi tal luuvähk (esijalas), millest edasi saab täpsemalt lugeda tema blogis, mida hakkasin haiguse kulgedes pidama.


 


 


 



Aja jooksul suurenes huvi presa canario vastu  ning olin otsustanud, et kunagi saab ka minul presa olema. Küll aga ei osanud ma arvata, et see "kunagi" juba üsna pea saabub. Sattusin ühe kenneli 6 nädalaste kutsikate albumile ning tekkis armastus esimesest silmapilgust ühe oranzikat tooni triibiku vastu.


Kuigi ma polnud antud kenneli liinidega sugugi tuttav olin ma kindel, et just sealt ma kutsikat tahan. Peale mõningast kutsika imetlemist tegi kasvataja pakkumise, millest ei saanud loobuda ja nii ma asusingi broneerima lennupiletit Rumeeniasse. 2011 aasta jaanuaris saabus meile koju Daito, pärit kennelist Tenjin ning sünnikuupäevaks Morganile sarnane maagiline 20.10.2010. Daitoga alustasime nii varakult kui võimalik ka näitustega, millest esimene oli mitteametlik näitus kutsikatele ja veteranidele, kus Daito osutus Best in Show võitjaks. See andis tugeva motivatsiooni ja peagi alustasime ametlikel näitustel juunior klassis. Kuigi enamus korrad olime üksinda oma tõus, ei jäänud Daito alla ka konkurentsis ning aja jooksul sai kogutud omajagu võitja ja tsempioni tiitleid.








Peale Daito võttu süvenesin tõusse rohkem. Kuna oli olemas ka avalik pedigree database, oli väga lihtne tutvuda koerte sugupuude ja erinevate liinidega. Üheks minu lemmikuks antud tõu esindajaks läbi aegade võib lugeda Coe de Casa del Presa't, koer kes on ka Daito sugupuus esindatud, Daito isapoolne vanaisa. Jälgisin tuttavate kennelite pesakondi kus oli kasutatud antud koera ja oli tekkimas uus soov, saada endale selle koera otsene järglane, emane ja must.


See oli soov, mis algselt jäi tulevikuplaanidesse ning hiljem tundus juba pigem ebatõenäoline. Kuna 4ndat koera ma ei tahtnud omale juurde võtta ja Coe oli ise juba veteraniealine, olin kindel, et kui mina ükskord olen valmis omale uut koera võtma ei ole teda võibolla enam elavate nimekirjaski. Aga nagu ikka on saatusel omad plaanid. 2014 aasta kevadel haigestus Sanna ja mõni kuu hiljem lisati pesakonna reklaam, kus üheks osapooleks oli see sama Coe, kes selleks ajaks oli kohe 12 aastaseks saav! Mulle meeldis ka antud pesakonna ema, seega oli see minu jaoks otsustav koht, kas nüüd või mitte kunagi. Minu loodetud täiesti musta kutsikat sealt küll ei sündinud, kuid Sanna haiguse kulgedes tegin siiski otsuse võtta sealt pakutud emane kutsikas. Ühtlasi olin arvestanud ka asjaoluga, et mul saab olema 4 koera. Nii see aga jällegi ei läinud, Sanna tervis halvenes ja augusti lõpuks meil teda enam ei olnud. Kuu aega hiljem saabuski Luna, kennelist Mangobull. Sealt pesakonnast kutsikat võttes lootsin saada särtsakat ja energilist tegelast ning ma ei pidanud pettuma. Sanna lahkudes jäi suur tühimik ja see väike tulesäde leevendas kindlasti seda kaotusevalu. Kuigi Lunat võttes oli mul algselt suur huvi ainult koolituse vastu ja näitustest otustasin loobuda, läks siiski vastupidi ja peagi olid kalendris kirjas juba ka kaugemad näitusereisid. 








 



Populaarsed postitused sellest blogist

Sloveenia

Meie seekordseks reisi sihtpunktiks oli Sloveenia, kus toimusid 2 näitust. Lunaga oleme mitmel korral üritanud püüda oma viimast CACIBit, kuid senini tulutult, seega olid panused just neil näitustel. Reisikaaslasteks Livia ja Monika, kellel koertest corsod Coccy, Heroina, Floyd ja Contessa. Viimane neist liitus meiega täiesti plaaniväliselt, kuna aga autos ruumi oli, siis loomulikult võtsime ta kaasa. Küll aga Luna ja Contessa on vaid põgusalt kunagi varem kohtunud siis konfliktide vältimiseks tegime ka edaspidised jalutused eraldi. Startisime neljapäeval peale lõunat ning plaan oli ühe jutiga jõuda sihtpunkti meie ööbimiskohas, milleks oli arvestatud puhast sõiduaega 24h (kokku peatuste ja jalutustega läkski ca 28h). Livial olid taaskord välja valitud head jalutuskohad Leedus ja Poolas ning veel koerte ujutamise peatus Tsehhis. Sloveeniasse jõudes selgus, et gepsul polegi vastava riigi kaarti sees, seega edasi pidime navigeerima telefoni kaardi abil. Maribori ligidal tegim

Alba Iulia, Rumeenia

Selle reisi märksõnadeks oleks, et kui midagi ikka tahab nihu minna siis ta ka täiega läheb ja lõpuni välja. Aga alustame siis kohe algusest. Seekordseteks reisisellideks mina koos Lunaga, Livia corsodega ja Nina amstaffidega. Ka seekordne sõit oli plaanitud laenatud MB Vianoga ja loomulikult mõned nädalad enne sõitu meenus, et konditsioneer ei tööta. Ca nädal enne minekut saime töökotta aja, mõeldes, et vaja ainult täita ja kõik, pole probleemi. Töökojas aga selgus, et midagi seal ka katki ja vaja lappida, kuid neil pole aega lähiajal sellega tegeleda. No õnnestus siis saada teise töökotta aeg, kus siis pidid vajaliku asja lappima ja konditsioneeri täitma. Loomulikult päev enne minekut selgus, et probleem oli tõsisem - radikas läbi ning tuleb ära vahetada, kuid ka neil pole võimalik seda tööd kohe ette võtta. Edasi tekkis kerge paanikaosakond, et mis edasi? Ilma konditsioneerita me kindlasti keset suve lõunamaale minna ei tahtnud, seega minek Vianoga oli välistatud. Kuna koeri pidi

Rimini, Itaalia & San Marino

Sai planeeritud ca nädalane tripp, sihtpunktiks oli siis Rimini, Itaalia ja näitus ise toimus veidi eemal San Marinos. Kohale sättisime end paari päevase varuga, et ka ise veidi puhkust nautida. Koertest lisaks Lunale olid amstaff Elza ja grifoonid Mona ja Matilda (edaspidi pudinad). Startisime laupäeva hommikul ning õhtul ca 10-11 paiku jõudsime Warssavisse ööbimiskohta, kus oli meil võetud ühistuba. Hommikul uus start ning järgmine ööbimine oli meil planeeritud Austrias, kus oli broneeritud apartment mägedes, väga looduskaunis kohas. Teel sinna võeti meid Tsehhis politsei poolt maha vinjeti puudumise pärast, tehti trahv ja jätkasime oma teekonda. Selle vaheintsidendi tõttu kaotasime juba omajagu aega ning viimased mitukümmend km ööbimiskohta olid lisaks tõusudele-langustele ka väääga käänulised, sinna juurde kehvad ilmastikuolud (pimedus, vihm ja udu) ja hirm teeääres olevate loomade ees (3 x nägime täpselt teeääres kitsesid) raskendasid omakorda sõitu. Taas ca 10-11 paiku jõudsim