Alustades päris algusest siis Rumeenia kui reisisihtpunktina on mulle alati huvi pakkunud. Varasemalt ka Raikoga arutanud, et see oleks üks koht, kuhu roadtripi plaanida. Mäed, see loodus ja losside varemed mäenõlvadel kohe tõmbavad mind. Lisaks on ka ju mu mõlemad kanaarlased just Rumeeniast tulnud. Ühesõnaga, kui Nelly käis välja plaani minna sügisel Rumeeniasse Dracula Showle olin ma koheselt nõus! Ühtlasi meeldis mulle see plaan, kuna näitus toimub samas linnas, kus asub Luna kasvataja (hea võimalus kennelit külastada) ning täpselt 2 a tagasi sellelt näituselt Luna endaga kaasa toodigi. Tundus kohe selline special näitus minu jaoks. Kutsusime ka Livia endaga ühes ja sai tasapisi plaani pidama hakatud. Paraku ei lähe alati kõik plaanipäraselt ning selgus, et teatud asjaolude tõttu ei olnud mul võimalik siiski sellele ajale reisi planeerida. Kuna ka Nellyl jäi minemata ja me mõlemad ikkagi väga ju tahtsime Rumeeniasse minna, sai hakatud uut plaani tegema. Seekord võtsime juurde ka edasisõidu Bulgaariasse. Uueks plaaniks oli siis 3 näitust Turdas (Rumeenia) ning 4 näitust Asenovgradis (Bulgaaria)
Veel enne minekut hakkas järjest erinevaid viperusi tulema. Kõigepealt selgus, et Rumeenias üks kohtunikest on see, kelle all me olime olnud juba Slovakkias, kellele Luna väga ei sümpatiseerinud. No sellega oli selge, vähemalt ühelt näituselt ei saa me midagi. Siis aga juhtus Priidul, Nelly elukaaslasel, kes oleks olnud ühtlasi üks juht, jalaga õnnetus ning ta ei saanud tulla. Esiti olime kerges paanikas et mis nüüd? Kust me leiame veel ühe juhi nii vähese ajaga. Tundus ulmeline mõte kogu see sõit ette võtta ainult kahekesi, arvestades pisiasja :) et Nellyl pole lube ja mina sain load alles pool aastat tagasi. Lõpuks polnud väga valikut ja juba harjusin mõttega, et küll me hakkama saame!
Jõudis kätte see kauaoodatud päev ja nii me alustasimegi sõitu, kaks blondiini, mina esmakordselt nii pikal sõidul. Start oli neljapäeva hommikul ning õhtuks olime Warssavis, kus meil oli ööbimiseks võetud tuba motelli moodi kohas. Uuel hommikul uhasime edasi, kesköö paiku ületasime Rumeenia piiri ning ühtlasi tahtsime kohe ka vinjetti ära osta, kuna aga mitu piiri äärset tanklat ütlesid, et küsigu me järgmisest tanklast siis jäigi see meil lõpuks ostmata. Ööbimiskohta jõudsime ca 3 paiku öösel, tegime kõne maja omanikule, kes meid üllatavalt erksalt (ja loomulikult väga sõbralikult) vastu võttis.
Mõned tunnid saime magada ja algaski meie näituse nädalavahetus. Näitusel kataloogi nähes selgus, et Lunal oli kõigil näitusel ka klassis konkurent ning noh, sealt me midagi ei saanudki, Luna oli kõik päevad oma klassis teine. Lisaks olime me ka riietusega puusse pannud, ütleme nii, et olime arvestanud veidi soojema ilmaga. Näitus ise toimus siis Turda linna ääres, küngaste vahel väiksel lagendikul. Lõppvõistlusi oodates sai vähemalt ümbruses mugavalt koeri jooksutada.
Pühapäevaks, peale näitust planeerisime siis ka külastuse Luna kennelisse, mis asus meie linnast ca 80km kaugusel. Vahepeal õnnestus autorehvi sisse polt sõita ja no loomulikult pidi see rehvist välja tulema teel Targu Muresse, kiirteel. Nelly üritas esialgu ise rehvi vahetada, kuid selgus et tungraud ei sobi. Mis siis ikka, jäime ootama ehk keegi abivalmis aitab meid hädast välja. Lõpuks peatus üks Serbia rekkajuht, kes aitaski rehvi ära vahetada, suured tänud talle!
Jätkasime seiklust, poolel teel sihtpunkti avastasime end Luna nimelisest külast. Lõpuks jõudsime ka kennelisse, kahjuks täiesti pimedas seega nii palju pildistada ei saanudki kui olin lootnud. Nägin siis üle mitme aasta Luna ema, näidati ka Luna vanaisa ning teisi koeri. Kennelis olid parasjagu ka kaks pesakonda kutsikaid, seega saime ka kutsikaid nässerdada.
Esmaspäeval oli meil vaba päev. Oli plaan Turdas kohalikke vaatamisväärsusi külastada, nt soolakaevandust, kuid magasime hoopis poole päevani. Jalutasime koerad, pildistasin natuke meie ööbimiskohta ning läksime linna peale, et natukenegi ringi vaadata ja kuskil huvitavas kohas süüa. Ööbimiskohaks oli meil armas väike maja, ma ei teagi kuidas täpsemalt nimetatakse neid kohti, kus keegi oma isiklikus kodus tube või kõrvalhooneid välja rendib. Omanikud ise elasid kõrval majas ja üht omanikku nägimegi ainult paar korda, kõigepealt kui saabusime ning kui üks õhtu meile marineeritud aed-ja juurvilju tõi. Kui minu üks hirm (kui nii saab öelda) Rumeenia ees olid hulkuvad koerad, siis vähemalt see koht, kus me asusime neid nii väga näha ei olnudki, seega hoovist väljas saime oma koeri kenasti jalutada. Hiljem kesklinnas jalutades nägime küll ka paari vabalt jalutavat koera, kuid neil oli kõrva küljes mingi plastik julla (nagu märgistatud, et kellegi omand vms).
Teisipäeva hommikul alustasime sõitu Bulgaaria suunas. Läbisime väga räämas ja väikseid külakesi ning nüüd juba nägime ka rohkelt väga kehvas konditsioonis koeri. Päris nukker vaatepilt kuidas täiskasvanud koerad koos kutsikatega tee ääres prügihunnikutes või varemetes toitu otsisid. Bulgaariasse jõudmiseks tuli meil ületada ka Doonau jõgi, ka sadamas oli üks väga õnnetu väljanägemisega koer, kellele me siis lahkelt jagasime näituselt saadud konservipurgi. Sadamas üldse oli huvitav süsteem, kõigepealt tuli maksta mingi raha (laevapilet?), siis oli passikontroll, kui laevaga üle saime tuli taas midagi maksta (sadamamaks?), passikontroll ning ühtlasi tuli kohe ka vinjett osta.
Bulgaarias sõitsime enamasti pimedas, minu jaoks väga kehvades tingimustes - vihm, udu ja kohati väga käänulised ja kitsad teed. Ühes kohas oligi liiklusseisak kuna rekka oli täpselt kurvi peal end risti teele keeranud. Öösel jõudsime oma ööbimiskohta milleks seekord oli apartment Plovdivi kesklinnas. Uut päeva alustasimegi uudistamisega linnapeal. Tegelikult saigi mitu õhtut, ka peale näituseid, nii koertega kui ilma ringi vaadatud. Nii leidsime ka ühe laheda söögikoha, täitsa meie juures, kus lõpuks käisimegi väga mitu korda.
Kui Rumeenias olid hulkuvad ja vabakäigu koerad siis Bulgaarias oli Plovdivi linna tänavatel väga palju kasse, kuid erinevalt Rumeenias nähtud koertest olid need kassid heas toitumuses ja hea välimusega. Plovdivi tänavatel jalutades oli veel see huvitav ja lahe, et igas maa aluses tunnelis ja ka mitmetel majadel olid joonistused, mitte lihtsalt sigrimigri graffitid, vaid tõesti ilusad teosed.
Vahele ka näitusemuljeid. Kokku oli meil siis 4 näitust, neljapäev - pühapäev. Näitusekoht ise asus Plovdivist ca 25min sõidu kaugusel Asenovgradis. Neljapäeval startisime igaksjuhuks varakult, et oleks aega näitusekohta otsida. Gepsu juhataski meid siis mingisse väiksesse külasse, läbi selle väiksele teele, mis omakorda muutus äkitselt põlluteeks. Lõpuks olime kohas, kus risti meiega oli normaalne asfalttee, kuid sinnani jõudmiseks pidi sõitma väga kehvast kohast läbi. Näitusele kohale jõudnuna sain vähemalt mina kergendunult hingata, Lunal polnud neil näitustel ühtegi konkurenti. Küll aga ei teinud Luna meil päeva ja olukorda lihtsamaks, ringis hakkas kohtuniku peale haukuma ning kohtunik keeldus hindamast. Järgmisteks päevadeks sai otsustatud, et Nelly näitab ise.. saagu mis saab. Sai see, et Luna oli kui äravahetatud koer ja tulemuseks kaks uut tiitlit, Bulgaaria ch ja Bulgaaria grand ch! Pilte Luna ringist saab vaadata siit.
Täiesti juhuslikult, tänu Instagramile, avastasime et üsna meie näitusekoha lähedal on ka väga lahe vana kindlus (Assen's Fortres), kuhu saigi siis peale näitust sõidetud. Seega lõpuks sai ka kaua oodatud varemed mäenõlval nähtud ja pildistatud.
Pühapäeval peale näitust alustasime tagasiteed kodupoole. Kuid sellega veel meie seiklused ei lõppenud! Tagasitee otsustasime teise marsruudi kasuks ja läksime läbi Serbia. Olles siis kuskil in the middle of nowhere hakks auto kummaliselt võbelema. Veeresime siis lähimasse tanklasse, kus selgus et tagumine rehv, mis meil Rumeenias vahetati, oli täiesti lopergune. Käisime tanklast abi küsimas, kuid ega väga aru ei saadud mis me tahame. Oli pühap ja juba õhtune aeg, seega ka kõik autoremondi töökojad kinni. Tulid siis kaks kohalikku meest omas keeles seletama guma, guma. Nii palju saime siis aru et nad pakkusid et vahetavad rehvi ära, tõstsime siis pagassi tühjaks ja üritasime seletada, et all olev rehv ongi juba backup rehv. Vahepeal ühe mehe abikaasa, kes õnneks natuke rääkis inglise keelt, üritas meid rahustada, et kõik saab korda, et me ei kardaks ja ta mees üritab meid aidata. Võtsidki siis mehed ühe rehvi kaasa ja kadusid paariks tunniks. Tagasitulles vahetasid rehvi ära, tänutäheks andsime neile ühtteist nänni, mida olime Bulgaariast ostnud ning uhasime edasi. Mõned tunnid saime sõita, kui otsustasime, et teeme tanklas peatuse ja hommikul sõidame edasi. Hommikuks, üllatus üllatus, oli tagumine rehv tühi. Ostsime siis tanklast rehvivahtu (mis selgus, oligi guma), otsisime lähima töökoja ja sõitsime kiirteel 40ga selle suunas. Üks hetk näitas gepsu mahasõidu kohta, mida tegelikkuses ei olnud, seega pidime valima järgmise töökoja. Lõpuks kiirteelt maha sõites jõudsime väga väiksesse kolkakülla, kus siis arvatav töökoda oleks pidanud olema - gepsu juhatatud kohas kunagi tõesti ehk oli olnud töökoda, sel hetkel oli suvalist kola täis hoone. Sõitsime edasi järgmisse linna lootuses seal töökoda leida. Leidsimegi siis ühe, kus oldi nõus vahetama rehvid ainult nii, et vahetatakse mõlemad tagumised, kuna nad müüvad ainult komplekte. Sel ajal kui auto kallal askeldati käisin ma töökoja juurde tulnud taksoga pangast raha välja võtmas. Töö tehtud, uhasime nii kuis saime kodupoole. Edasi õnneks ilma viperusteta, küll aga hiljem juba kodus olles selgus, et töökojas saime siiski tünga - rehvid ei olnud komplekt nagu väideti, vaid eritootja omad.
Lõpp hea kõik hea!
Ja kindlasti vaadake ka kogu reisi ALBUMIT!
Veel enne minekut hakkas järjest erinevaid viperusi tulema. Kõigepealt selgus, et Rumeenias üks kohtunikest on see, kelle all me olime olnud juba Slovakkias, kellele Luna väga ei sümpatiseerinud. No sellega oli selge, vähemalt ühelt näituselt ei saa me midagi. Siis aga juhtus Priidul, Nelly elukaaslasel, kes oleks olnud ühtlasi üks juht, jalaga õnnetus ning ta ei saanud tulla. Esiti olime kerges paanikas et mis nüüd? Kust me leiame veel ühe juhi nii vähese ajaga. Tundus ulmeline mõte kogu see sõit ette võtta ainult kahekesi, arvestades pisiasja :) et Nellyl pole lube ja mina sain load alles pool aastat tagasi. Lõpuks polnud väga valikut ja juba harjusin mõttega, et küll me hakkama saame!
Mõned tunnid saime magada ja algaski meie näituse nädalavahetus. Näitusel kataloogi nähes selgus, et Lunal oli kõigil näitusel ka klassis konkurent ning noh, sealt me midagi ei saanudki, Luna oli kõik päevad oma klassis teine. Lisaks olime me ka riietusega puusse pannud, ütleme nii, et olime arvestanud veidi soojema ilmaga. Näitus ise toimus siis Turda linna ääres, küngaste vahel väiksel lagendikul. Lõppvõistlusi oodates sai vähemalt ümbruses mugavalt koeri jooksutada.
Jätkasime seiklust, poolel teel sihtpunkti avastasime end Luna nimelisest külast. Lõpuks jõudsime ka kennelisse, kahjuks täiesti pimedas seega nii palju pildistada ei saanudki kui olin lootnud. Nägin siis üle mitme aasta Luna ema, näidati ka Luna vanaisa ning teisi koeri. Kennelis olid parasjagu ka kaks pesakonda kutsikaid, seega saime ka kutsikaid nässerdada.
Esmaspäeval oli meil vaba päev. Oli plaan Turdas kohalikke vaatamisväärsusi külastada, nt soolakaevandust, kuid magasime hoopis poole päevani. Jalutasime koerad, pildistasin natuke meie ööbimiskohta ning läksime linna peale, et natukenegi ringi vaadata ja kuskil huvitavas kohas süüa. Ööbimiskohaks oli meil armas väike maja, ma ei teagi kuidas täpsemalt nimetatakse neid kohti, kus keegi oma isiklikus kodus tube või kõrvalhooneid välja rendib. Omanikud ise elasid kõrval majas ja üht omanikku nägimegi ainult paar korda, kõigepealt kui saabusime ning kui üks õhtu meile marineeritud aed-ja juurvilju tõi. Kui minu üks hirm (kui nii saab öelda) Rumeenia ees olid hulkuvad koerad, siis vähemalt see koht, kus me asusime neid nii väga näha ei olnudki, seega hoovist väljas saime oma koeri kenasti jalutada. Hiljem kesklinnas jalutades nägime küll ka paari vabalt jalutavat koera, kuid neil oli kõrva küljes mingi plastik julla (nagu märgistatud, et kellegi omand vms).
Teisipäeva hommikul alustasime sõitu Bulgaaria suunas. Läbisime väga räämas ja väikseid külakesi ning nüüd juba nägime ka rohkelt väga kehvas konditsioonis koeri. Päris nukker vaatepilt kuidas täiskasvanud koerad koos kutsikatega tee ääres prügihunnikutes või varemetes toitu otsisid. Bulgaariasse jõudmiseks tuli meil ületada ka Doonau jõgi, ka sadamas oli üks väga õnnetu väljanägemisega koer, kellele me siis lahkelt jagasime näituselt saadud konservipurgi. Sadamas üldse oli huvitav süsteem, kõigepealt tuli maksta mingi raha (laevapilet?), siis oli passikontroll, kui laevaga üle saime tuli taas midagi maksta (sadamamaks?), passikontroll ning ühtlasi tuli kohe ka vinjett osta.
Bulgaarias sõitsime enamasti pimedas, minu jaoks väga kehvades tingimustes - vihm, udu ja kohati väga käänulised ja kitsad teed. Ühes kohas oligi liiklusseisak kuna rekka oli täpselt kurvi peal end risti teele keeranud. Öösel jõudsime oma ööbimiskohta milleks seekord oli apartment Plovdivi kesklinnas. Uut päeva alustasimegi uudistamisega linnapeal. Tegelikult saigi mitu õhtut, ka peale näituseid, nii koertega kui ilma ringi vaadatud. Nii leidsime ka ühe laheda söögikoha, täitsa meie juures, kus lõpuks käisimegi väga mitu korda.
Kui Rumeenias olid hulkuvad ja vabakäigu koerad siis Bulgaarias oli Plovdivi linna tänavatel väga palju kasse, kuid erinevalt Rumeenias nähtud koertest olid need kassid heas toitumuses ja hea välimusega. Plovdivi tänavatel jalutades oli veel see huvitav ja lahe, et igas maa aluses tunnelis ja ka mitmetel majadel olid joonistused, mitte lihtsalt sigrimigri graffitid, vaid tõesti ilusad teosed.
Täiesti juhuslikult, tänu Instagramile, avastasime et üsna meie näitusekoha lähedal on ka väga lahe vana kindlus (Assen's Fortres), kuhu saigi siis peale näitust sõidetud. Seega lõpuks sai ka kaua oodatud varemed mäenõlval nähtud ja pildistatud.
Pühapäeval peale näitust alustasime tagasiteed kodupoole. Kuid sellega veel meie seiklused ei lõppenud! Tagasitee otsustasime teise marsruudi kasuks ja läksime läbi Serbia. Olles siis kuskil in the middle of nowhere hakks auto kummaliselt võbelema. Veeresime siis lähimasse tanklasse, kus selgus et tagumine rehv, mis meil Rumeenias vahetati, oli täiesti lopergune. Käisime tanklast abi küsimas, kuid ega väga aru ei saadud mis me tahame. Oli pühap ja juba õhtune aeg, seega ka kõik autoremondi töökojad kinni. Tulid siis kaks kohalikku meest omas keeles seletama guma, guma. Nii palju saime siis aru et nad pakkusid et vahetavad rehvi ära, tõstsime siis pagassi tühjaks ja üritasime seletada, et all olev rehv ongi juba backup rehv. Vahepeal ühe mehe abikaasa, kes õnneks natuke rääkis inglise keelt, üritas meid rahustada, et kõik saab korda, et me ei kardaks ja ta mees üritab meid aidata. Võtsidki siis mehed ühe rehvi kaasa ja kadusid paariks tunniks. Tagasitulles vahetasid rehvi ära, tänutäheks andsime neile ühtteist nänni, mida olime Bulgaariast ostnud ning uhasime edasi. Mõned tunnid saime sõita, kui otsustasime, et teeme tanklas peatuse ja hommikul sõidame edasi. Hommikuks, üllatus üllatus, oli tagumine rehv tühi. Ostsime siis tanklast rehvivahtu (mis selgus, oligi guma), otsisime lähima töökoja ja sõitsime kiirteel 40ga selle suunas. Üks hetk näitas gepsu mahasõidu kohta, mida tegelikkuses ei olnud, seega pidime valima järgmise töökoja. Lõpuks kiirteelt maha sõites jõudsime väga väiksesse kolkakülla, kus siis arvatav töökoda oleks pidanud olema - gepsu juhatatud kohas kunagi tõesti ehk oli olnud töökoda, sel hetkel oli suvalist kola täis hoone. Sõitsime edasi järgmisse linna lootuses seal töökoda leida. Leidsimegi siis ühe, kus oldi nõus vahetama rehvid ainult nii, et vahetatakse mõlemad tagumised, kuna nad müüvad ainult komplekte. Sel ajal kui auto kallal askeldati käisin ma töökoja juurde tulnud taksoga pangast raha välja võtmas. Töö tehtud, uhasime nii kuis saime kodupoole. Edasi õnneks ilma viperusteta, küll aga hiljem juba kodus olles selgus, et töökojas saime siiski tünga - rehvid ei olnud komplekt nagu väideti, vaid eritootja omad.
Lõpp hea kõik hea!
Ja kindlasti vaadake ka kogu reisi ALBUMIT!
Kommentaarid
Postita kommentaar