Selle reisi märksõnadeks oleks, et kui midagi ikka tahab nihu minna siis ta ka täiega läheb ja lõpuni välja. Aga alustame siis kohe algusest.
Seekordseteks reisisellideks mina koos Lunaga, Livia corsodega ja Nina amstaffidega. Ka seekordne sõit oli plaanitud laenatud MB Vianoga ja loomulikult mõned nädalad enne sõitu meenus, et konditsioneer ei tööta. Ca nädal enne minekut saime töökotta aja, mõeldes, et vaja ainult täita ja kõik, pole probleemi. Töökojas aga selgus, et midagi seal ka katki ja vaja lappida, kuid neil pole aega lähiajal sellega tegeleda. No õnnestus siis saada teise töökotta aeg, kus siis pidid vajaliku asja lappima ja konditsioneeri täitma. Loomulikult päev enne minekut selgus, et probleem oli tõsisem - radikas läbi ning tuleb ära vahetada, kuid ka neil pole võimalik seda tööd kohe ette võtta. Edasi tekkis kerge paanikaosakond, et mis edasi? Ilma konditsioneerita me kindlasti keset suve lõunamaale minna ei tahtnud, seega minek Vianoga oli välistatud. Kuna koeri pidi meil kaasa tulema kokku 6, kellest osad pidid kindlasti puuris sõitma ning teist bussi kohe käepärast meil ei olnud võtta, oli Livia valmis loobuma ja üks variant oli minna Ninaga kahekesi, emma-kumma autoga. Samas kogu sõit oli arvestatud selliselt, et otse minek 3 juhiga ja kuna polnud enam sellist varuaega, et vaheööbimistega sõita siis kahekesi oleks otsesõit päris raske tulnud. Minek oli algselt siis plaanitud neljapäeval peale Livia tööd, lõuna paiku käisin tõin Viano töökojast ära ja olin juba mõtetes leppinud olukorraga, et seekordne sõit jääb ära. Mingi hetk õhtupoolikul helistas Nina, et ta sai meile rendibussi - Renault Trafic! Nonii, kiirelt viimased asjad veel kokku ja minekut! Polnud küll kõige mugavam buss nii pikaks sõiduks, aga parem kui mitte midagi.
Kõik oli kenasti, emotisoonid positiivsed... kui kuskil Slovakkias kiirteel kostus tagant mingi mats. No kõigil esimene mõte, mis see veel oli? Jäime seisma ja mis muud kui rehv katki. Helistasime kohe rendifirmasse, kus saime juhtnöörid, kus rehvi vahetuseks vajalikud vahendid asuvad. No ise ei oleks me keegi rehvi vahetamisega vist hakkama saanud ja no lihtsam oli "hääletada" teeääres abi. Paljud sõitsid niisama signaalitades mööda (no aitähh abi eest), kuni peatus üks auto ja noormees oli valmis aitama. Samal hetkel tuli seljatagant üle kiirdee jalgsi politseinik ja eemalt tanklast sõitis meie suunas ka politsei buss. Näitasime mis mureks, mille peale politseinikud saatsid noormehe ära ja vahetasid meil ise rehvi ära.
Oleme ausad, see intsident hoidis emotsioonid laes veel pikka aega. Küll aga kergelt tekkis mõte, et kas tõesti miski takistab meie minekut sihtpunkti, et sellel suunal aina äpardused tekivad - meenutades paari aasta tagust seiklustejada Rumeenia-Bulgaaria.
Lõpuks peale 32h teel olnud jõudsime ööbimiskohta, kus saime 2h magada ja edasi algas näitusenädalavahetus. Laupäeval oli meil ees kaks näitust ja peale esimest näitust nägi meie telklaager välja selline:
Alba Iulia on kindluslinn ja näitus toimuski väga ägedas kohas põhimõtteliselt kindluse müüride vahel. Õnneks oli ka muruplatse ja purskkaevuga parke kus koeri jalutada, kuigi enamus aega kõik (nii meie kui koerad) puhkasid. Lisaks sõiduväsimusele oli ka väga palav, seega polnudki jaksu ringi uudistada.
Peale pühapäevast näitust võis alata tagasi sõit, aga nagu kiuste ei läinud ka see ilma viperusteta. Kuskil Poolas muutus rooli keeramine kuidagi raskemaks, hiljem juba pidi päris jõuga pööretel rooli kangutama - roolivõim oli kadunud. Leetu jõudes jalutasime koerad ja helistasime taas rendifirmasse, kust öeldi, et kui auto liigub siis sõitke tagasi. Selle tulemusel saime kõik omale vist veidi tugevamad käelihased, aga tagasi me kenasti ja ühes tükis jõudsime.
Seekordseteks reisisellideks mina koos Lunaga, Livia corsodega ja Nina amstaffidega. Ka seekordne sõit oli plaanitud laenatud MB Vianoga ja loomulikult mõned nädalad enne sõitu meenus, et konditsioneer ei tööta. Ca nädal enne minekut saime töökotta aja, mõeldes, et vaja ainult täita ja kõik, pole probleemi. Töökojas aga selgus, et midagi seal ka katki ja vaja lappida, kuid neil pole aega lähiajal sellega tegeleda. No õnnestus siis saada teise töökotta aeg, kus siis pidid vajaliku asja lappima ja konditsioneeri täitma. Loomulikult päev enne minekut selgus, et probleem oli tõsisem - radikas läbi ning tuleb ära vahetada, kuid ka neil pole võimalik seda tööd kohe ette võtta. Edasi tekkis kerge paanikaosakond, et mis edasi? Ilma konditsioneerita me kindlasti keset suve lõunamaale minna ei tahtnud, seega minek Vianoga oli välistatud. Kuna koeri pidi meil kaasa tulema kokku 6, kellest osad pidid kindlasti puuris sõitma ning teist bussi kohe käepärast meil ei olnud võtta, oli Livia valmis loobuma ja üks variant oli minna Ninaga kahekesi, emma-kumma autoga. Samas kogu sõit oli arvestatud selliselt, et otse minek 3 juhiga ja kuna polnud enam sellist varuaega, et vaheööbimistega sõita siis kahekesi oleks otsesõit päris raske tulnud. Minek oli algselt siis plaanitud neljapäeval peale Livia tööd, lõuna paiku käisin tõin Viano töökojast ära ja olin juba mõtetes leppinud olukorraga, et seekordne sõit jääb ära. Mingi hetk õhtupoolikul helistas Nina, et ta sai meile rendibussi - Renault Trafic! Nonii, kiirelt viimased asjad veel kokku ja minekut! Polnud küll kõige mugavam buss nii pikaks sõiduks, aga parem kui mitte midagi.
Kõik oli kenasti, emotisoonid positiivsed... kui kuskil Slovakkias kiirteel kostus tagant mingi mats. No kõigil esimene mõte, mis see veel oli? Jäime seisma ja mis muud kui rehv katki. Helistasime kohe rendifirmasse, kus saime juhtnöörid, kus rehvi vahetuseks vajalikud vahendid asuvad. No ise ei oleks me keegi rehvi vahetamisega vist hakkama saanud ja no lihtsam oli "hääletada" teeääres abi. Paljud sõitsid niisama signaalitades mööda (no aitähh abi eest), kuni peatus üks auto ja noormees oli valmis aitama. Samal hetkel tuli seljatagant üle kiirdee jalgsi politseinik ja eemalt tanklast sõitis meie suunas ka politsei buss. Näitasime mis mureks, mille peale politseinikud saatsid noormehe ära ja vahetasid meil ise rehvi ära.
Oleme ausad, see intsident hoidis emotsioonid laes veel pikka aega. Küll aga kergelt tekkis mõte, et kas tõesti miski takistab meie minekut sihtpunkti, et sellel suunal aina äpardused tekivad - meenutades paari aasta tagust seiklustejada Rumeenia-Bulgaaria.
Lõpuks peale 32h teel olnud jõudsime ööbimiskohta, kus saime 2h magada ja edasi algas näitusenädalavahetus. Laupäeval oli meil ees kaks näitust ja peale esimest näitust nägi meie telklaager välja selline:
Alba Iulia on kindluslinn ja näitus toimuski väga ägedas kohas põhimõtteliselt kindluse müüride vahel. Õnneks oli ka muruplatse ja purskkaevuga parke kus koeri jalutada, kuigi enamus aega kõik (nii meie kui koerad) puhkasid. Lisaks sõiduväsimusele oli ka väga palav, seega polnudki jaksu ringi uudistada.
Olenemata kogu bussisaagast oli tegelikult sõit kordaläinud, kõigil olid edukad näitusepäevad ja said mis vaja. Lunaga olin ringis rahul ja kuigi oli ka konkurentsi saime juurde kaks uut tiitlit. Täpsemad tulemused näituste lehel.
Peale pühapäevast näitust võis alata tagasi sõit, aga nagu kiuste ei läinud ka see ilma viperusteta. Kuskil Poolas muutus rooli keeramine kuidagi raskemaks, hiljem juba pidi päris jõuga pööretel rooli kangutama - roolivõim oli kadunud. Leetu jõudes jalutasime koerad ja helistasime taas rendifirmasse, kust öeldi, et kui auto liigub siis sõitke tagasi. Selle tulemusel saime kõik omale vist veidi tugevamad käelihased, aga tagasi me kenasti ja ühes tükis jõudsime.
Kommentaarid
Postita kommentaar